Notes

Lendorav (Pteromys volans) kuulub näriliste seltsi,kuhu kuulub kokku 33 sugukonda. Lendoravale sarnaneb välimuselt eestikeelse nime poolest liik on orav, kes kuulub küll lendoravaga samasse seltsi, kuid mitte samasse sugukonda. Orav kuulub oravlaste sugukonda.
Liigi ladinakeelne nimetus tuleneb sõnadest pteron = tiib (kreeka k.), mys = hiir, volans = lendav (ladina k.).
Lendorava esimene kirjeldaja oli Carl von Linné aastal 1758.

Lendorava areaal asub kogu Põhja-Euraasia sega- ja lehtmetsavööndis. Alates Lääne-Soomest ja Baltimaadest, läbi Siberi ja Vaikse ookeani rannikuni.

Lendorav elab põhiliselt Eesti lääneosas, Virumaal rabasid ümbritsevates vanades metsades. Veel leidub teda inimtühjades kohtades Lõuna-Pärnumaal, Soomaal, Harjumaal ja Raplamaal.

Kogu levila piires on arvukus üsna väike ning hajus, kuid täpseid andmeid ei ole. Arvukuse ja elupaikade vähenemine on olnud iseloomulikud ja süvenenud pidevalt terve 20. sajandi vältel. Levila idaosas on arvukus suurem kui lääneosas. Lendorav on kõige laiemalt levinud Soomes, kuigi ka sealsetes metsades on asustatus üsna hõre. Euroopas arvukus väheneb järjest, sest liigse metsade majandamise tagajärjel hävivad vanad õõnsate puudega haavikud, mis on liigile olulised elupaigad.

Lendorav sarnaneb kehakuju poolest oravaga, kuid on veidi väiksem. Oravast saab teda eristada näiteks saba poolest, mis on küll pikk ja tiheda karvastikuga, kuid samas mitte nii pikkade karvadega kui oraval ning horisontaalselt lamendunud. Veel esineb oravatel kõrvade otstes pikem karvatutt, mida aga lendoraval ei ole. Liigile omaseks tunnuseks on mustad suured silmad ning karvkattega kaetud lennuse esinemine esi- ja tagajäsemete vahel. Kui lennus ehk nahakurd ei ole kasutuses, siis on see märkamatu. Karvastik on tihe, pehme ning siidine, mis on suvekuudel kollakas- kuni mustjashall ning talvel hõbehall. Kõhupiirkond ja jäsemete siseküljed on aastaringselt valged. Aluskarv on tumehall. Suvel on karvkate tumedam ja pruunikam. Lendorav vahetab karva kaks korda aastas.
Lendorava pea on ümmargune, kõrvad lühikesed ja ümardunud. Kolju näo-osa lühenenud, diasteemi pikkus võrdne või ületab purihammaste reapikkuse.
Looma tüvepikkus jääb vahemikku 13–20 cm, lamendunud saba on 9–14 cm pikkune. Lendorava kehamass jääb 95–170 g vahele (keskmiselt 130 g). Emasloomad kaaluvad umbes 150 grammi, isasloomad on reeglina pisut väiksemad. Nisade arv on 8.

Täpsed andmed eluea kohta puuduvad. Hinnanguliselt jääb täiskasvanuks saanud lendoravate eluiga enamasti 5–6 aasta vahele ning piirvanus võib olla isenditel 6–8 aastat.


Lendorava pesapaigaks on puuõõnsused, mistõttu on elupaigas oluline õõnterohkete 70–120-aastaste haavapuude esinemine. Kasutab peamiselt looduslikke ja rähnide loodud ning maha jäetud õõnsusi. Lisaks neile võib kasutada ka lindude pesi või ehitab hoopis ise okstest pesa. Metsadest eelistab elutsemiseks küpseid ja metsamajanduse seisukohalt vaadates üleseisnud sega- ja lehtmetsasid, kus esineb õõnsaid haabu või kaski. Pesa vooderdab sambla, (habe)samblike, puukõdu, männiokste peenestatud niinekiudude ja karvadega.
Eestis on pesapuudeks haavad. Elupaikadena eelistavad vanemaid kuuse-segametsi ning haavikud. Seal leiavad isendid endale piisavalt toitu ning on head võimalused pesa ehitada.
Pesa luuakse alati nii kõrgele puu otsa kui vähegi võimalik, kuid mitte madalamale kui 3 meetrit. Tavaline pesa asukoht maapinnast jääb 3 kuni 10 meetri kõrgusele, kuid asustatud pesi on leitud ka kahest meetrist paarikümne meetrini.
Lendoravate pesaõõnsuste ava läbimõõt on 3–4 cm ning on oluline, et nende seinad oleksid piisavalt paksud. Pesade avad on reeglina varjatud kas pesapuu enda või lähedal kasvava puu (tavaliselt teise rindesse jääva kuuse) okstega. Lisaks pesapuudele, mida asustatakse aktiivselt, peab olema ümbritsevas metsas ka piisavalt teisi õõnsaid puid. Neid kasutatakse ajutise varjekohana või aeg-ajalt asenduspesana. Samuti on vajalik toiduks oluliste lehtpuude(kase, haava, lepa, sarapuu) olemasolu.
Lendoravad on öise eluviisiga ning päevasel ajal ei tule nad oma pesast välja. Suurema osa elueast veedab pesas tukkudes. Väljuvad pesast alles päikeseloojangu paiku. Paiguti võib näha noorloomi päeval liikumas.Puult puule liikumine eristab teda samuti oravast, kes suudab teha vaid 4–5–meetriseid hüppeid. Lendoravad võivad aga sooritada 30–40–meetriseid hüppeid ja seda tänu lennusele, mis tõmbab lennuhetkeks kummi. Tal on hääletu ,,lend“, sest suudab saba liigutades suunda muuta nii horisontaal- kui ka vertikaalsuunal. Vaikseks maandumiseks sirutab käpad ette ja lennus töötab langevarjuna, mis pidurdab hoogu.
Nad on väga paigalise eluviisiga. Peamiseks probleemiks on lendoravatele lagedad alad – noorendikud ja lageraielangid, mille ületamine on loomadele ebamugav ning eluohtlik. Lendorav liigub maapinnal harva, kuna tema liikumine seal on aeglane ning kohmakas. Sooritavad 20–25 cm hüppeid edasi liikumiseks.Talveund lendoravad ei maga, kuid külma ilmaga võivad isendid magada mitu päeva järjest.