Notes

mis meelel, see kirjas…
Viimasel kohtumisel veel ütlesid, ega see kõik ometi Pooki etenduse pärast ole. Kammoon, ei, see ei ole selle paganama etenduse ega ühegi teise “mehi hullutava” misiganes säärekaadri pärast, mida iganes ette kujutada võid. Ning loomulikult sellised asjad – sügavad tunded, puht kadunud mõistus, ei juhtu ju tegelikult ÄKKI. Rääkigu need liftigurud ja nelgid sügavatest tunnetest mida tahavad, mkm, ei usu, see esmapilgust värk - pealiskaudne oleviku segi joobund olemise puhtasassis sõlm . Aga ei, sry, ma ei ole see pervert, kes sinu järele luurab, kuigi ma ei kahtlekski selles kui sina seda minus juba näeksid.
On see nüüd kõige targem tegu niimoodi sellest siin kirjutada, ma ei tea. Igatahes totter on seda siin sõnadesse kirjutada, keeruline ka pealekauba, sest ma oleks tahtnud sedasama kõike parema meelega näost näkku rääkida. Aga ju ma siis pole piisavalt kannatlik, et oodata uue kohtumiseni, vaid nõrk võrk mõrk. Või siiski, ei suuda ma mööda vaadata teadmisest, et midagi näib olevat valesti või on kuidagi kummaline. Justnimelt sinu puhul. Loomulikult minu kummalisusest ei tasu siinkohal rääkidagi, sellest saaks paraja Liivimaa kroonika kokku vorpida & pealekauba, ma ei tunne ennast ISEGI enam ära. Aga just see sinu kummalisus…
Ja ma võiks ennast kasvõi sõgedaks mõelda, et mis värk sellega on, kuid vastus jääb mulle rohkem kui segaseks. Või on asi minus? Tunnistan, et olen vestelnud antud teemal ka Matiga kuna ta on mulle üks väga hea sõber, kellega võin kõigest rääkida. Ning Mati küsis muuseas Sigriti käest sinu kohta ning sai vastuse, mis tegelikult ei selgita mulle midagi, vaid tekitab veelgi enam küsimusi.
Olgem ausad, ma olen sinu jaoks ju tegelikult 98% võõras (lambirehkendus)
Ma ei osanud sulle viimases kohtumises selgitada, kuidas ma sind tean kui ma sind tegelikult väga ei mäletagi või ei teagi.
Võibolla on mul hea piltmälu või jumalteabmidaveel, kuid igatahes enne Omamoodi käis mul peas kõll, õigemini käis esimene kõlakas juba pärast seda kui sulle päris esimest korda olin kirjutanud. Olgugi et ma ei olnud sinuga varem suhelnud, tabas mind kuidagi väga tuttav tunne, nagu teaksin sind kuskilt. Ning olen päris pikalt suutnud sellest kõigest vaikida. Isegi siiamaani imestan, mis värk see küll oli, et isegi tolle sama etenduse perioodil sinuga üldse ei suhelnud, vaid hiljem, järsku, sedaviisi.
Olen puhtalt enda piltmälust ja passiivsest suhtumisest sinust mõistuse kaotanud ja see pole normaalne!
Reaalselt näost näkku olen sinuga kohtunud ju vaid põhimõtteliselt ühe korra, mis on tõepoolest ainuke kord.
1
Igatahes keemia on tõsi / tõene, eksisteerib, ka vältimatu?,
seda isegi siis kui mina keemiasse ei usuks. Mingit võrduste rägastikus olevat matemaatikat ma siin küll ei näe.
& see meie esimene kohtumine oli ikka ütlemata eriskummaline. Kuidagi kogu see võõras olemus, mida ma hästi kirjeldada koheselt ei suuda. Veelgi imelikumaks muudab asjaolu, et see alles nii hilja aset leidis, miks mitte varem, kooli ajal, nüüd, äkki. Arvan, et ma ei eksi kui väidan, et tulemuseks oli see, et olime lukustatud olekus.
Tahaks väga lähiajal kohtuda, et aru saada kõigest, millest vaja aru saada
& anna andeks minu otsekohesuse pärast või kui tekitasin sinus ebamugavusi! Ütlen veelkord, et oleksin tahtnud seda kõike parema meelega näost näkku rääkida, aga ma ei teadnud millal jälle näeb. Või puudub minus kannatlikkus.

Elu on liiga lühike, et millegi üle põdeda või iseennast piinata & ma ei kahetse, et selle kirja saatsin.